Täiendatud 1. aprillil, 2010!
Lauamänguhuumori konkurss on selles mõttes lõppenud, et auhind sai just hetk tagasi välja loositud 
Tänud kõigile osalejatele! Samas kutsume kõiki lauamängureid üles oma lõbusamaid mänguhetki ka tulevikus siinsamas blogis teistega jagama!
Nüüd aga loosimise juurde: valisime oma fortuunaks veebilehe random.org ning palusime sealsel numbrigeneraatoril genereerida üks täiesti juhuslik number vahemikus 3-18 (nummerdatud kommentaarid artikli lõpus). Nagu juuresolevalt pildilt näha, sai täna õnnepärja pähe kommentaar nr 15 Carcassonne´i mängimisest
Palju õnne, Andi, võtame Sinuga ise ühendust, et kokku leppida auhinna üleandmises!
Lauamänguhuumori konkurss!
Mängulaua ääres toimub pidevalt igasugu naljakaid ja lõbusaid asju. Et need meelest ei läheks ning ka teistel tuju heaks teeks, otsustasime kõik põnevad juhtumised kokku koguda.
Seoses peatselt läheneva 1. aprilliga ootame kõigilt lauamängusõpradelt humoorikaid ja anekdootlikke lauamängudega haakuvaid lugusid!
Kõigi saatjate vahel loosime välja mustast huumorist nõretava kaardimängu Munchkin.
Millal sina viimati mängides naerust kõveras olid?
Oma loo võid kirjutada siia kommentaariks või saata meiliga ludo@ludo.ee.
märts 25th, 2010 at 16:31 #Heiki
Minu jaoks on mängimine rohkem seotud põhjalikult läbimõeldud optimeerimisega ja siintoodud konkurssi pean täiesti kohatuks.
märts 25th, 2010 at 16:50 #Berit
Heiki, ära nüüd ütle, et sa Aye, Dark Overlordi mängides muudkui ainult mõtled ja optimeerid!
märts 25th, 2010 at 17:42 #andrea
Mõtlesin siis loo välja:
Hundimängu juhtum
Mängisime hundimängu. Sattusin juhuslikult libahundiks ja Heiki ning isa olid kah juhuslikult libahundid. Juba 1. Päeval arvati, et olen libahunt. Pääsesin öeldes, et mina ei ole, sest ligidalt võtavad libahundid. Aga kuna Heiki ja Anneli vahel istuv Piret tapeti, siis on äkki Heiki (ma ärevuses kogemata ütlesin) ning nii tapetigi Heiki ära. Järgmisel ööl tapsime minu ja isa vahel istuv Kristjan ära. Öeldi, et nüüd võin mina olla, aga ma ütlesin: ’’näe, isa naerab! Tapke ta ära!’’ ta pandigi võlla ja nii suutsingi kaks libahunti ära tappa, olles ise libahunt.
märts 25th, 2010 at 18:22 #irve
Aye, Dark Overlord.
“Mina ei ole süüdi. Meie juurde tulid [käest kassnaine] need seksikad kassnaised. Ja siis tema [osutan kaasmängijale] katsus neid täiesti [käest kaart "wrong place"] valest kohast. Minu meelest, noh.
Ja siis tema… [käest edasikäimiskaart ohvrile koos kaardiga "stone idol", millel on kujutatud kivist posti]“
märts 25th, 2010 at 23:48 #TD
Meie mängisime eile “Sabotööri” ja mina olin juhtumisi sabotöör. Mäng oli üsna lõppfaasis ning tundus, et sabotööridel ongi šanssi võita. Mul oli käes tunneli lõhkumise kaart ning seda ma kasutasin… täiesti märkamata jäi aga, et selle kaardi kõrvalt juba läheb alternatiivkäik mööda. Oh seda häbi!
Ja muidugi sabotöörid siis enam ei võtnud.
märts 26th, 2010 at 09:40 #Andreas
The Republic of Rome (vana versioon):
Üritasime Kaarlilt laenatud mängu iseseisvalt mängida. Viiel mängijal kuuest olid omad reeglid välja trükitud, kuid ikkagi võttis reeglitest arusaamine tohutult aega. Näiteks mängu üles seades tekkis hulgaliselt küsimusi, mis värvi mingi kaart on – ja nii tuligi välja, et punane kaart on tegelikult valge, valge kaart on tegelikult must jne. Seejärel otsustasime, et teeme reeglitest arusaamiseks proovikäigu … njaa, see võttis aega 4 (loe: neli) tundi!
Siis asusime mängima, mis kestis 6 tundi, kuid lõppes nii “kiiresti” vaid sellepärast, et Roomat valitsev konsul Aigar “unustas” mässava senaatori Heiki vastu vägesid värvata: “Senati istung on lõppenud!” Mina “pääsesin” mängust napilt enne seda käiku, tehes oma viimase senaatoriga juba ette luhtumisele määratud mõrvakatse.
Kokkuvõttes: oli ülilõbus mängusessioon ja varajastel hommikutundidel piisas juba sellest, kui keegi tõstis väikese näpu, et ülejäänud seltskond kõveras laua all oleks.
märts 26th, 2010 at 15:56 #aigar
Minul toob alati naeratuse suule see, kui Monopoli mängides satud Tasuta Parkimise ruudule – nii hea on kui teised ahnepätsid kõik loodavad et sa neile midagi maksad, aga sina – lipsti! – jääd tasuta sinna seisma.
märts 30th, 2010 at 20:19 #Dani
D&D pole kyll otseselt lauam2ng, aga seda m2ngitakse ka laua taga ja seda myyakse Ludos (khm, kui 4E-d kuidagi D&Dga seostada tohib…).
Dragoniga saab peaaegu igas m2ngus k6vasti naerda, aga enamasti on tegu situatsioonikoomikaga, mida ei anna kuidagi edasi r22kida. Kuna aga v6it toimub l2bi loosimise, siis pole erilist vahet.
Paar v2ikest seika, mis mul hetkel meeles on:
Meie kamba uhke s6dalasest aadlik l2heb p2rast hommikusooki oma ratsuga tegelema. M2ngija lausub niimoodi muuseas: “L2hen v2lja ja kohitsen oma hobust.”
P2rast hetkelist segadust ja teistepoolset pikka naerupausi kysib ta segaduses: “Mis on? See t2hendab ju, et ma harjan ja saduldan teda?”
Ja ykskord tegi meie steampunk seltskond Marsil v2ikese h2damaandumise ja sattus marslaste orjalaagrisse, kust me soovisime p6geneda. Mingil p6hjusel kostitati ypris pika naerupahvakuga minu ideed v2ikesed marslased salaja nylgida, et nende nahkadest valmistada kuuma6hupall ja kontidest sinna alla gondel, millega siis valvurite nina alt kenasti minema h6ljuda.
Ma m6tlesin seda t2iesti t6siselt!
märts 31st, 2010 at 21:35 #Margus
Ebapragmaatiline lähenemine “Katani asustajates”: aastatetagune mäng suht värskelt lauamängud avastanud sõprade seltskonnas.
Üks mängijatest oli visanud seitsme, tõstnud röövli oma elukaaslasele kuuluva küla kõrvale väljale ning valmistus tema käest pimesi kaarti tõmbama. Järgnes umbes selline dialoog: “Ütle, mis kaarti Sul vaja on ja ma annan Sulle selle!”. “Ei huvita!”. “No miks, Sa saaksid ju just seda, mida vajad?” “Ei taha!”. “No palun ütle, mida Sa tahad?” “Kurat võtku, ma tahan ennast kordki elu jooksul üllatada…”
aprill 1st, 2010 at 10:44 #Triin
Lõbusaid mänge on palju, aga konkurentsitu ice breaker ja pisarakiskuja igas seltskonnas on “Joonista ja arva”. Oleme säilitanud kõik joonistused ja kirjeldatava juurde kirjutanud. Ei jõua tagantjärele ära imestada, mis ornamentide alusel on üks või teine asi ära arvatud. Oleme sama mängu katsetanud ka meetodil “Näita ja arva”. Minu kord oli seletada sõna VASIKAS. Tegin siis hoolega lehma ja lüpsmise liigutusi ja noh kuna tegu ikkagi vasikaga, siis üritasin kõike hästi pisikeselt teha (enda arvates no nii ilmselge, eksole
). Vasikat otseloomulikult keegi pakkuda ei osanud, saime aga oma sõnavarasse uue toreda sõna – VÄIKE LÜPS. 
Lõbusat 1. aprilli kõigile!
aprill 1st, 2010 at 11:20 #Dru
Naerust kõveras küll, ent seda suuresti vaid õelast naerust.
Sai mängitud sellist mängu nagu Battlestar Galactica the board game. Mängisime kolmekesi – mina, mu sõbranna Deira ja mu mees Norman. Juhtumisi olin mina seekord mängu üks ja ainuke cylon (seda juhtub imeharva). Norman mängis admirali ja admiralil on teadupoolest kasutada nuke’id. Noormehel oli aga tuju natukene lollitada ja nalja visata nign hakkas rääkima midagi sellest, et ta nukib raiderit. RAIDERIT, Nukiga saab maha võtta terveid battlestare ja mõne draiderid nendega ühes. Tema tahtis vaid nukida ÜHT raiderit.
Mina kui cylon haarasin võimalusest kinni ja veetsin päris mitu käiku ja oma pool tunnikest, et veenda president Deirat, et admiral on üks neetud röster.
Admiral aga ei lõpetanud mängimast kahtlaseid käike ja rääkimast täiesti segast, mis mulle loomulikult sobis.
Mõned minutid ja brig’i toppimis-katsetusi (Kulus umbes 4-5 käiku, enne kui admirali brig’i suutsime pista) oli admiralitiitel minu ning president veendunud, et nüüd inimesed võidavad.
Kaks käiku hiljem riviilisin end röstrina ja asusin cylon fleetilt inimestele keerama.
Ei kulunudki kaua, et inimesed kaotaksid nii populatsiooni ja moraali. Kui õigetsi mäletan, viis mängu lõppu see, et ma suutsin Galactica õhku lasta.
Küll ma kihistasin siis õnnelikult naerda
aprill 1st, 2010 at 11:24 #Dru
Üks asi tuli veel meelde. Selline huvitav mälestus.
Ma ei mäleta enam, kuidas see täpselt röstritel õnnestus, aga ühes esimestest mängudest, mida mängisime oli olukord taoline:
Boomer istus viperis Galactica taga ja shootis raidereid
Cylonid olid oma cylon fleetis inimestele keeramas.
Kõik inimesed peale Boomeri olid vangis (?!?!?!)
Ja.
Boomer oli nii admiral kui ka president.
Päris kentsakas olukord, mille üle me siiani naerame.
aprill 1st, 2010 at 11:30 #Allan
Lisan ka meilile saadetud loo.
Marju kirjutas:
Lauamäng: Aeg maha!
Mängus osalejad: Oskar äsja 7a saanud, Liisa 4a ja naabritädi Malle, kes
on tulnud lapsehoidjaks kuni ema-isa on jõulupeol
Mis juhtus: lapsed teevad naabritädile ettepaneku mängida lauamängu Aeg
maha! Naabritädi ei ole seda mängu varem mänginud ja palub lastel reegleid
selgitada. Lapsed on lahkelt nõus selgitama, kuidas mäng käib – ühe
mängija poolt pimesi valitu numbrikombinatsiooniga kettake tuleb
mängualusele panna ja ketta võib panna ükskõik kuhu.
Kõik selge ja mäng läheb lahti. Oskar võtab tagurpidi keeratud kettaid ja
Aga selleks hetkeks on juba hilja, et oma kaardil
paneb selle alusele. Liisa niisamuti. Naabritädigi paneb oma märgid
ilusasti alusele – suvalisele kohale (lapsed olid ju öelnud, et igale
poole võib panna). Kui kaart hakkab märkidega täituma, saab naabritädi
aru, et märke võib tõesti panna kuhu hing ihaldab, aga mängu eesmärk on
milleski muus
ridasid täis saada ja tuleb tunnistada kahe lasteaialapse paremust.
Head naljapäeva,
Marju Viljandist
aprill 1st, 2010 at 12:39 #Allan
Mats kirjutas:
Käimas kibe Aliase mäng. Üks nooremapoolne mängija võtab oma kaardi ja hakkab sõnu seletama, ühe sõna seletamisel on ta aga väga ebamäärane. Lõpuks lisab “soomlased teevad seda koguaeg”. Tema paariline hüüatab selle peale kohe “suustatamine”, on ju soomlased tuntud suurarahvas, aga see ei ole õige vastus. Järgmiseks pakutakse “saunas käimist”, on ju soomlased tuntud saunarahvas, aga ka see pole õige vastus. Siis saab aeg otsa ja tuleb välja, et see sõna oli “kolimine”.
Naerust olid kõverad kõik peale tolle nooremapoolse mängija
aprill 1st, 2010 at 12:56 #Andi
Käib pinev Carcasonne mäng. Umbes kolmekümnene noormees vaatab jupp aega mõtlikult mängulauale ja siis ühtäkki hüüatab valjult: “Ma tahan meest ka panna!”
aprill 1st, 2010 at 15:15 #Triksibell
Mängisime ka siis Aliast. Arvamiseks sõna “medalid”. Seletan siis, et no mis on kõikidel pensionäridel rinnas kui nad Tõnismäel igavese tule juures oktoobripüha ajal kokku saavad?..Vastus oli rabavalt loogiline – näärmed!
aprill 1st, 2010 at 15:37 #Inga
Kõige lõbusam mälestus on Allani mossitamisest, kellelt Talismani mängus kolm korda parv ära võeti, millega oleks saanud järgmisele tasandile.
aprill 1st, 2010 at 16:02 #sandhra
Lugu pole otseselt anekdoot, aga nalja sai palju.
Läksime sõbrannadega suure hurraaga laagrisse ja võtsime Munckini kõige tavalisemad kaardid kaasa. Õhtul aga suureks kurvastuseks avastasime et täringud on maha jäänud. proovisime küll kuidagi ilma nendeta mängida, et lihtsalt kõik pääsevad koletiste käest, aga nii polnud pooltki nii lõbus. Lõpuks tulime sellisele geniaalsele ideele: see, kes võitleb koletisega ja tahab minema joosta, peab valima kaks teist mängijat ja tegema panuse kumb võidab kivi-paber-käärid mängides. Kui põgeneda tahtja panus oli õige sai minema. nali seisnes aga selles, et panustamise tõttu läks meil elu seal väga elavaks ja kogu aeg kivi paber käärid. kui õnnestus kostub karjumist jeee kui mitte Eiii.. Samal ajal oli eemalt vaadanud mängu üks meie tuttav. läks mingi aeg mööda tuli ta meie juurde suure imestusega et kuidas nii palju inimesi mängib kivi-paber-käärid mitmeid tunde järjest ja neil on ikka nii lõbus. nimelt polnud ta eemalt märganud et tegemist on ka kaardimänguga.