Ludo lauamängupood – leia omale sobiv lauamäng meilt!

Siret kirjutas ülevaate Agricolast, mis on hetkel BGG edetabeli teisel kohal. Lisame siia juurde ka Marguse videoülevaate Agricolast.

Mis muljed on sellest mängust sulle jäänud? Kas Agricola kõrge koht edetabelites on põhjendatud?

Kui tekkis huvi ja tahaksid Agricolat endalegi, astu Ludost läbi, saadaval on nii põhimäng kui laiend Farmers of the Moor.

Ma naudin võimalust ehitada kosmoseimpeeriumit, juhtida võitmatut sõjaväge või taasluua antiikseid tsivilisatsioone.

Agricola pakub võimalust künda põldu.

Esmakordselt mängust kuuldes ei mõistnud ma, miks peaks keegi üldse sellist teemat eelistama. Kui kõik teised mängud pakuvad võimalusi oma võimuiha rahuldamiseks või finantsgeeniuse tõestamiseks, milleks peaksin ma soovima kala püüda või saviahju ehitada? Minu skepsis oli intensiivne ja ümberlükkamatu: Agricola ei saa olla hea mäng.

Esmakordselt mängu nähes, ise samal ajal Fury of Dracula’t mängides, ei jätnud ma pseudopõllumehi naeruvääristavatest fraasidest ilma. Veidra kujundusega lauakesed, mille peale puidust jublakaid asetati, ei kutsunud end näppima ning idee savionnikeste ja lehmaaedikute ehitamisest ei tundunud minu militaarambitsioonidega kokku käivat.

Kuu aega hiljem, pärast oma esimest mängu, veetsin ma kaks päeva savist pereliikmete kujukesi ja lambakesi voolides ja värvides. Tuli välja, et ma olin eksinud.
Agricolas pole ambitsioone vajagi. Tegemist on “tagasi juurte juurde”-tüüpi mänguga, mis annab postmodernismis kalestunud inimestele võimaluse käed mulda lüüa ja testida oma lambakarjuse oskusi. Alustades pisikese onniga tühjal tühermaal, tekib isegi kõige südametumal olevusel emotsionaalne hetk, kui ta lõpetab mängu uhke kivimaja, kolme lapse, köögiviljapeenra ja eeskujuliku lehmakarjaga. Seosed ja seotus on selle mängu suurim trump, samuti ka suhteline dünaamilisus.

Mängu mehhaanika on üles ehitatud lihtsalt: sul on oma töölised (loe: sa produtseerid lapsorje, kes Su põllul orjavad ja porgandeid juurivad, kuni sa ise jõe ääres kala püüad või korve punud), kellele iga käik üks tegevus valitakse (tegevused kajastuvad tegevuste laual). Kui keegi mängijatest ei otsusta käigu jooksul näiteks puitu korjata, tekib puitu juurde. Kui keegi kala ei püüa, on järgmine käik kalu rohkem… Iga mängufaasi lõpus on “lõikus”, mille käigus tuleb oma pereliikmed ära toita ning lõpuks kasvab vili ja lambad saavad väikesi lambabeebisid. Kõlab nagu plaan?

Siiski mitte. Minu jaoks toimib nii see teema kui mehhaanika ainult, ja ma kordan, ainult üksikmängus. Kui ma olen üksik farmer, kes ennast üles töötab, toimib Agricola nii, nagu ta peaks: ma saan langetada otsuseid, mis mõjutavad minu ülejäänud mängu käiku. Kui ma otsustan mitte ühte veist võtta, tähendab see seda, et järgmise lõikuse ajal minu üks veis ei paljune, järelikult ei saa ma neid kastrulisse pista ja oma perele ühepajatoitu keeta, elik pean ma minema toitu kerjama ja lõpetan halva skooriga. Samas tean ma täpselt, et juhul, kui ma otsustan praegu viljaseemneid juurde võtta ning põldu künda, saan ma oma 3 viljavihku oma tühjale põllule külvata, mis lõikuse ajal mulle leivaks küpsetatavat saaki annab – ja mu pere saab süüa!

Mis toimub aga multiplayeri variandis? “Ma mõtlen, et täna peaks minema metsa ja veidi puid raiuma. Pärgli päralt! Naabertalu Jaan läks hoopis ise metsa. Mina sinna küll minna ei saa. Lähen hoopis kalale. Tuhat ja tuline! Kuuse-Kulno on ise jõe äärde maha istunud ja akvahulguseid nillima hakanud. See ei kõlba küll kuskile. Hakkan parem korvipunujaks… “

Temaatilises võtmes ei toimi selline mehhaanika teps mitte, rääkimata sellest, et mind ajab väga närvi, kui ma tahan omaenda põldu künda ja ma ei saa seda teha. Terve küla peale on ainult üks ader või?

Teiseks on põhimõtteliselt tegemist toidumasina ehitamisega. Kui toidu tootmine on automatiseeritud, saab asuda muude asjade ehitamise juurde. Kõigepealt tuleb võita Puidusõda ja sealt edasi teiste võtmetähtsusega ressursside kogumisvõidujooksud. Ent me ei räägi “ettenägematutest olukordadest,” mis elus sageli ette tulla võivad. Me räägime sellest, et kui mingi hetk on mängijal vilja/veist ja hea ahi, tuleb tema skoor tõenäoliselt päris hea.

Kolmandaks tooksin veidi selgust ka Agricola väidetavalt rasketesse reeglitesse/keerulisse mängimaõppimisse.

Nii, nagu mitmete mängude puhul, kuulsin ka Agricola ja tema reeglite kohta hirmujutte (mis minu jaoks on sama kredibiilsed kui väited, et Race for the Galaxy ikonograafia on raskesti hoomatav).

Ärge mängige seda mängu “perereeglitega”.

Ärge kartke, et reegleid on liiga palju.

Agricola on sügavalt intuitiivne mäng ning kui nüüd veidi mõelda, selgub, et reegleid justkui polekski. Võta üks puidust jublakas (pereisa) ja aseta ta mängulaual soovitava tegevuse peale. Korda seda, kuni kõik pereliikmed (kaasaarvatud lapsorjad) on endale tegevuse leidnud. Soorita tegevused. Tee kõike kogu aeg uuesti, vahepeal pere toites ja vilja paljundades. Viimase faasi lõpuks on sinu ees laual tilluke agraarime kõige suurema kõrvitsaga ning ees seisab mängu parim osa: skoorimine (sellest mõnust räägib ehk keegi teine. Kui üldse keegi). Mängu mängimiseks pole tegelikult suurt midagi teada vaja.

Need kaardid? Oo, need kaardid. Jah, neid on palju. Jah, mõned neist on päris tugevad ja teised jälle niisama naljaviluks. Aga õnneks on kõikide kaartide peal kirjas, mida nad teevad ja kui pole, saab seda reegliraamatust leida. Ikkagi ei saa ma aru, miks peaks keegi tahtma Agricolat perereeglite järgi mängida (so ilma lisakaartideta). Nii ei saa ju Syncophantiks hakata, kui põllukündmine nässu läheb…

Agricola on kindlasti väga hea mäng. Multiplayer versioon on natuke kaheldav, soolomäng on suurepärane ja enda mõtet õigustav. Mäng võib mingil hetkel rohkem raamatupidamise moodi tunduda, ent niiviisi on mitmetega ja paljudega veel hullemini.

Mängiksin seda tõenäoliselt kunagi veel – ja tõenäoliselt üksi. Ma saan aru, miks seda nii kõrgelt hinnatakse, ent ma pole väga kindel, kas see ka õigustatud on. Tegemist on hea mänguga, ent mitte nii hea…

Ütles Siret ja haaras oma 12 käsitsivoolitud lammast, et väike Agricola-sessioon teha.