Mängu kohta. Mulle Agricola meeldib ja olen üks neist tuhandetest, kes sellele 10/10 hindeks pannud on. Ja seda siis Twilight Imperiumi, War of the Ringi jms kõrval. Seega, kui Agricola juba nii mitmele wargamer‘ile meeldib, siis ta ikka on vist natuke sõjamäng?

Mis puutub loogikavigadesse, siis neid on pea igas mängus, Agricola puhul on need naabrimeeste tegemised ju kohati täitsa seletatavad: näiteks pani naabri-Jaan on vankri risti metsateele ette ja nii ei saanudki teised metsa, mis? Nii et multiplayer kärab küll – olen ise korduvalt mänginud ka mitteametlikku kuue mängija mustlaste (eesti keeles oleks temaatilisem öelda popside) varianti, mis on samuti väga lahe.

Mängu laiendist ning kõikvõimalikest lisakaardipakkidest ma aga midagi suurt ei arva: on proovitud neist päris paljusid ja midagi ostmisväärilist neis küll pole – lisavad mängule vaid keerukust ning tegevusi, mida niikuinii teha ei jõua.

Stenogrammi kandmiseks märgin, et minu arvamus pereversiooni kohta on, et seda on mõistlik kasutada mittemänguritest seltskonnaga, kes mingil põhjuselt nõuab BGG # 1 (“maailma parimat”) mängu. Kui sotsiaalne kontekst koosneb tudengitest, kel aega ja jaksu uudse komplekssusega pead murda, võiks tõesti pigem kohe kaartidega mängida.

Ise pean seda mängu ülearu tehniliseks, mängu võidab mängija, kes tunneb protseduuri kõige paremini. Protseduur iseenesest on lihtne — tee kõiki asju, mille eest punkte saab. Modifitseeri eelnenut oma tõmmatud kaartidele vastavaks. Kõik.

Kes peab mängu innovatiivseks ja erandlikuks (mitte ka täielikult õigustamatu tiitel), võib vaadata Rosenbergi disainerimärkmeid, mis inglisekeelses tõlkes aadressil http://www.boardgamegeek.com/geeklist/27177/the-agricola-advent-calendar